Berliini maraton 2012

Tänast maratoni kokkuvõtet alustan hoopis aastast 2009. Nimelt umbes 18.mail 2009 registreeris Rasmus end, innustatuna Tartu suusamaratoni 25. kohast (tagant poolt), Berliini jooksumaratonile. Tänaseks on maratoni hullus jõudnud sinnamaani, et juba kuus kuud enne 18 maid on üritus välja müüdud. Nii juhtuski, et ühel septembri kuu reedel istusime autosse ning juba kaks tankimispeatust Poolas ning 16 tundi hiljem olime oma Berliini äärelinnas asuva hotelli juures. Kuna jõudsime hotelli juurde hommikul vara, siis meid hotelli ei lastud, magasime paar tundi autos. Hotell ise oli linna keskusest nii kaugel, et selleks, et U-Bahni algpeatusesse jõuda, tuli autoga sõita paar head kilomeetrit. Samal laupäeval käisime ka EXPOl, uitasime linnas ringi, sõime burksi ning õhtul kolistasime metrooga äärelinna tagasi. Pühapäeval jälle auto+metroo ning siis juba Maratoni starti. Kuna Rasmus eriti suurepärases vormis polnud, siis sain teda finsihis päris kaua oodata. Sisustasin oma aega järgnevalt: kaks tundi kõndisid Siegessäule juurde ning tagasi ning siis ülejäänud neli ja rohkem  tundi ootasin ja ootasin ja ootasin. Rasmus saabus kunagi bruto ajaga 6:31:52. Koht umbes 100. (tagant jälle). Tema asjad olid selleks ajaks viidud juba Lost & foundi ning minagi ootasin teda Familientreffpunktis praktiliselt üksinda. Rasmuse liikumine oli väga väga vaevaline, kuna mõlemad tema treenimata jalad tegid talle korralikku kättemaksu. Samas kuidagi me ikka metroose jõudsime, mina inimkargu rollis. Järgmine hommik kell 12 jälle autosse ning teisipäeva hommikul kell 8 juba Tallinnas kodus. Rasmust enam-vähem õnnelikuna finisheerides sain aru, et maratoni on võimalik ka täiesti treenimata läbida, kes teab küll, mis hinnaga, samast finisheerimise situatsioonist nakatusin ka maratonipisikuga, mida nüüd erinevate maratonidega ravida püüan.

Täna, 3 aastat hiljem, oleme juba natukene targemad. Ühel 2012. septembri kuu reedel istusime autosse ning sõitsime hoopis Tallinna lennujaama, kust Lufthansa lennutas meid Müncheni kaudu Berliini, juba samal reedel olime kohal ning ühistranspordiga sõitsime hotelli juurde, mis seekord sai valitud kesklinna, võimalikult stardi lähedale. Kuna meie valitud hotellis oli olnud aga veeuputus, siis suunati meid ikkagi vähe kaugemal asuvasse nii, et starti saime ikka sõita U-bahniga. Hotellist, kus oli veeavarii oli stardini umbes 1 kilomeeter,  samas uue hotelli juures olev metroopeatus oli kindlasti lähemal kui kilt ning viis ka suhteliselt stardi juurde. Ehk isegi win-win. Viimastel maratonidel oleme proovinud reedeti kindlasti ära käia ka EXPOl, kuna laupäeviti toimub seal hull tunglemine ning palju mõnusam on selle asemel niisama lebotada. Berliini EXPO on kindlasti meie külastatud maratonide omadest kõige suurem, toimub üritus ju suletud lennujaamas ning väga mugavalt on stardimaterjalide kättesaamine viidud kõige kaugemasse nurka ehk siis kogu üritust tuleb läbida kaks korda, sinna ja tagasi. Igast nänni, mis numbriga kaasa anti on võrreldes, 2009. aastaga jäänud palju vähemaks ning tundub, et nutsak oli üldse kõige väiksem, mis meile maratonidel antud on, ning koosnes enamuses ainult reklaamidest. Samas finisher T-shirt anti ka juba kätte, kaks päeva enne jooksu.

Natukene jooksust ka. Täna ärkasime kell 6.15, sõime hommikust, panime riidesse ja suundusime metroosse, mis meid stardi poole sõidutas. Rong oli juba täis kaasmaratoonareid ning igast peatusest tuli aina lisa ning lisa. Stardialasse jõudes viisime vahetusasjad pakihoidu ning suundusime oma G-stardigruppi. Stardis seistes värisesin ikka mõnuga, ei tea, kas stardiärevusest, närvidest või oli lihtsalt külm. Esimeste gruppide stardipauk anti kell 9, meie ületasime stardijoone 11 minutit hiljem. Õnneks pole meie nimekirja enam palju suuri maratone jäänud, sest hoolimata meie pingutustest olime ikkagi tagant poolt teises, eespoolt 7 stardigrupis, mis tähendab ikka korralikku sinka-vonkatamist, slaalomit ja kõvasti energia raiskamist enda tagasihoidmisel, et mitte mõnda jalusolevat jooksjat eest ära tõsta. Samuti toimus hull mäsu joogipunktides, kui ise jooki võtad jääd teistele jalgu ning teised, kui juua võtavad, jäävad nemad automaatselt mulle jalgu. Lootusetu. Oma valitud tempos joosta on peaaegu võimatu, tuleb minna massiga kaasa. Täna näitab mu Garmini kell näiteks distantsiks 42,73 km, kas see võib tähendada, et sik-sakitasin endale ise 500 meetrit distantsi juurde? Rajal olles jõin täna ainult vett ja manustasin 6 geeli, mille võtsin ise rajale ning ühe PowerBari geeli, mille napsasin rajalt. Iga 30 min tagant üks geel. Keha nälga ei jäänud kindlasti, energiat jäi isegi üle. Ajaloost veel niipalju,et 2009 jõi Rasmus krambihirmus juba esimeses veepunktis liitri vett ning peale seda külastas kõiki teelejäänud välikäimlaid ning pooli puid ja põõsaid. Kuna kuulasin oma enda valitud muusikat, siis rajal olevate artistide loomingust osa ei saanud, Rasmus väitis aga, et 38 ja 39 km paiku mängiti küll ainult sünget leina muusikat. Estonia särk oli jälle seljas ning kuuldavasti olin ka päris popp jällegi. Rasmus isegi väidab, et Liis Lemsalu isa hüüdis talle Estonia?....Elagu Eesti!!! Rada ise on Berliinis väga kerge, tõuse praktiliselt polegi, sellest tingituna puuduvad ka muidugi suured langused. Ilm oli täitsa enam-vähem, kohati oli palav, aga mulle väga sobivalt puhus aeg-ajalt külm tuul nii, et ilma süüks ei saa küll midagi ajada. Enesetunne jooksu ajal oli täitsa OK, krampe ei tekkinud,  samas viimastel kilomeetritel oli väsimus juba päris suur, sinna nahka läks ka soovitud negative split, esimese osa jooksin 1 minuti ja 18 sekundit kiiremini. Rasmus süüdistab enda negative split puudumises herilast, kes teda poole maa peal nõelas, mille tagajärjel sai maratoni rajale poetatud kogu raamatupidamine, kus kirjas kõik vajalikud info aegade ja tempode kohta. Samas ajaga 3:42:09 olen väga, väga rahul ning Bostonini on jäänud ainult 8 minutit. :) Aga tahaks seda joosta, kuskil, kus pole nii palju osavõtjaid, et saaksin täies ulatuses oma jooksu teha.

Homme siis koju, seekord lennukiga. :)