07.01.2012 - kuna homsed va trenn plaanid on tehtud, tuli 22 km joosta täna. Kui ma kell 12.15 ärkasin ja aknast välja vaatasin, oleksin ma peaaegu südameinfarkti saanud. Ohhh, ei. Lumi, miks lumi? Lund oli paksult maha sadanud ja seda tuli taevast veel ja veel ja veel. Puhastamata kõnniteed, lumes sumpamine, tuisk, vastu tuul, kõrge pulss - need on peamised näited, miks ma äsja maha sadanud lume...päevi ei salli. Lumevabal kõnniteel on jooksmine see, mis teeb jooksust jooksu. Kohati oli nii libe, et vahepeal ma mõtlesin, et koju ma küll tervena ei jõua. Jooksu ajal tuli mul meelde, kuidas ma aastal 2010 Pariisi maratoni treeningkavaga alustasin - 16 km ja sissekanne, mille ma alles hoidsin: lumes sumpamine viis jooksu isu nulli, võhma on, füüsiliselt raske edasi liikuda ning pulss oli täpselt sama, mis täna 162 bpm. Ei saa väita, et peale trenni on alati õnnehormoonide üleküllus, pekki tänane trenn viis igasuguse tuju nulli.
08.01.2012 - 11km tehtud. Kõnniteed olid üleliigsest lumest puhtad ja enam mitte nii libedad, kui eile. Kohati küll oli pudrune maapind, aga jooksu see pikalt ei seganud. Ilm oli tuulevaikne ja rahulik. Jooksuriietus sai ka õige valitud, kuna külma ma -6 kraadi juures ei tundnud. Ning enesetunne ja pulss oli täna normis. Sean end nüüd Cramo mänguks valmis ja loodan, et võit tuleb ikka koju, peab tulema :)
No comments:
Post a Comment