Londoni Maraton 22.04.2012

Äratus kell 5:45. Hommikusöök söödud, jooksuriided seljas ja juba ootaski meid maja ees buss, et jooksjad starti viia. Ilm oli kuiv ja päikseline, kuid külm, seega saime enne starti 2 tundi ka külmetada.  

Start oli kell 9:45, Eesti kella järgi 11:45. Kuna Londoni maraton algab kolmest erinevast kohast (punane, roheline ja sinine start), siis kulus meil vaid 5 minutit, kui olime juba stardijoone ületanud ning maraton võis alata. Meie alustasime jooksu sinise stardi kuuendas grupis, mis tõi kaasa ka kohe alguses mõned ebameeldivused. 300 meetrit peale starti, olid juba esimesed välikäimlad ning esimese kuni viienda stardigrupi pisikese põiega maratoonarid seisid juba järjekorras, tekkis väike ummik, millest tingituna ka esimese kilomeetri kehv aeg 6.24 min/km. Tekkis juba tunne, et unistus heast ajast jääb realiseerimata. Edasised kilomeetrid õnnestusid hästi. Plaan oli joosta 1-3 km ajaga 5:53min/km, 4-14km -  5.46min/km, 15-28km – 5.41min/km ja viimased 29-42,195km – 5.34min/km. Kuna Londonis on ajatablood iga ühe miili tagant, siis oli kaasas ka paber, mis aeg iga miili läbimisel olema peaks. Palgatud tempotegijaid ei olnud või vähemalt meie neid ei näinud. Jooksime selliselt, et mina jälgisin kella peal tempot ja Rasmus ütles iga miili juures, kas oleme graafikust ees või taga. Enamus ajast olime taga.

Esimesed väsimushetked tekkisid mul peale 20. km-t. Väsimusest sain kuni 30nda km-ini jagu ja siis hakkas minul maraton. Sisendasin endale, et jäänud on vaid 12 km lõpuni ja tavatreeningu puhul on see ju täitsa joostav. Peagi oligi vaid 5 km lõpuni ja enam alla ei saanud anda. Enda motiveerimine ja „ma saan“ ja „ma suudan“ sisendamine aitaski mind lõpuni ning planeeritud aeg sai õnnelikult täidetud.

Mul oli kaasas 6 energiageeli. Ühe neist võtsin sisse 10 minutit enne starti ja teised proovisin manustada iga 5 miili tagant, aga lõpus tekkis väike energiapuudus, kuna kaotasin viimase geeli. Rajal jagati ka energiageele, kuid olin neist punktidest juba mööda jooksnud, kui avastasin, et enda geel on kadunud. Rajal jagati veel vett (330ml pudelites), energiajooki (330ml pudelites) ja apelsine, muuks mul silmi ei jagunud. Nägin ka seda, et pealtvaatajad jagasid kommi ja muud nänni jooksjatele. Vett kasutasin palju enda jahutamiseks ja korra proovis mind ka Rasmus jahutada, lastes mulle vett seljatagant pähe, mille tagajärjel ipod-i, mis asus mu mütsi küljes, üks kõrvaklapp üles ütles.

Kaasaelajaid oli palju vähem, kui Chicagos. Ei saa kirjutamata jätta, et ESTONIA hõikeid oli kõvasti üle kümne, aga oli ka neid, kes mõistmatu näoga meie särgil olevat lippu vaatasid. Artiste oli vähe, mina panin tähele 2-3 artisti.

Rada oli kerge, enamus ajast kas mäest alla või otse jooks, erilist kurvitamist ei olnud. Mõned tõusud olid ka, kuid neist saime kergelt üle. Ilmaga vedas samuti, prognoositi vihma, kuid meie saime joosta päikese käes, ca 13 kraadises soojuses. Umbes tund aega peale meie finiúeerimist hakkaski sadama.

Londoni teed on maratonijooksuks liiga kitsad ja jooksjaid oli väidetavalt üle 37000, päris palju pidime slaalomit jooksma, et inimesest mööda saada ja seda kuni finiúisirgeni välja. Peale jooksu metroos rääkisime inglasest maratoni osavõtjaga, kes tunnistas, et jooksjaid ja trügimist oli tõesti liiga palju. Saan aru, miks häid maratoni aegu saab joosta väikese osavõtuga maratonidel, suurtel maratonidel peab ikka kõvasti vaeva nägema, et maratoonlastest, kes oma võimeid on ülehinnanud mööda saada. Alguses proovisin olukorrale läheneda viisakalt, kuid lõpupoole unustasin viisakuse täiesti ära. Päris paljud eesjooksjad ajasid mind marru. Selle asemel, et kõndida tee ääres, laiasid nad keset teed. Aga ma ei kavatse suurtest maratonipidudest loobuda, sest see, kes on nii füüsiliselt kui ka vaimselt tugev, jookseb oma aja igal võistlusel ära.

Rajal oli huvitav jooksulõik, kus oli näha vastutulevaid jooksjaid. Alguses nägime vastutulevaid alla 3me-tunni mehi, kes nägid veel suhteliselt värsked ja mitte kinnijooksnud ilmega välja. Hiljem, kui ise samal pool jooksime, tulid meile vastu jooksjad, eeldatava ajaga üle 5 tunni ja isegi rohkem, kes eranditult kõik juba kõndisid ja olid suhtleliselt väsinud olemisega.

Maratonil olid esindatud ka erinevad kostümeeritud tegelased. Nägin kolme supermani ja ühte naissoost superman-womanit, Batman oli kohal, mingi tiiger, mõned smurfid ja üks stringidega Catwoman, mehe esituses. Rajal oli veel üks tähekujuline tegelane ning jooksev veehüdrant ja igast muid naljamehi-naisi.

Kuna graafik oli suhteliselt tihe, siis eriti ümbrust ja vaatamisväärsusi me jälgida ei suutnud, kui aus olla, jooksingi enamus ajast  pilk asfaldil, püüdes keskenduda ja ennast motiveerida, et suudaksin pingutada lõpuni.

Fini?is eemaldati kiip, pandi medal kaela ja saime ka järjekordse pakikese, mis sisaldas endas: Adidase finisher t-särki, õuna, pudel vett, ühte energiajoooki, Adidase du??igeeli, fooliumkile, soola, massaa?i ja valuvastast geeli, kohvi, kaks energiabatooni, pakk pistaatsiapähkleid ning hunnik flaiereid.

Eesmärk sai väga hästi ja täpselt täidetud. Minu aeg 3:59:01 ja Rasmuse aeg 3:59:05. Bostonini on jäänud vaid 29 minutit.