42 ja natukene rohkem kilomeetrit joostud. Esimene maraton TEHTUD!! Aeg 5:07:08. Emotsioonid laes:
Äratus oli 6.45, korralik hommikusöök ja koheselt ka minek Triumfikaare poole, kus maratoni start aset leidis. Kerge stardi ärevus oli sees. 8.45 kõlas maratoni stardipauk. Rahvahulk oli meeletu ja selleks, et ma oma pink tsoonist (4.30h) stardijooneni jõuaksin, kulus mul rohkem kui 16 minutit.
Ilm oli juba hommikul rohkem kui soe. Päike kõrvetas ja sooja võis vabalt üle 24 kraadi olla. Päikse käes isegi rohkem. Teeääres oli toetajaid küllaga: muusikud, orkestrid, trummilööjad, ergutajad, mitu maskotti ja teised kohalikud kaasaelajad. Esimene joogipunkt oli ülerahvastatud ja veest tühi. Kuna janu oli päris suur, tekitas veest tühi punkt paanikat, et kas tõesti nii ongi? Eksisin, edasised joogi- ja söögipunktid olid vett ja energiaampse täis.
Kuna meil olid teemakohalised särgid seljas, rinnal suurelt ESTONIA, ei jäänud me tähelepanust kõrvale. Bravoo, Estonii! Bravoo Estonia! Estonia, jeee! Well done Jekaterina! Vähemalt 25 korda olime kaasaelajatele silma jäänud. Mõnus! Samuti ameeriklased elasid meile kaasa, lehvitades oma lipuga: „Estoniaaaa, jeeeee! HOROSHO“!
Kõnniteed olid täis nii mehi kui ka naisi, kes rahulikult WC-putkasse jooksmata hekki sirisasid (see on täiesti normaalne), mõned ka oksendasid.
Minu üllatuseks, oli maratoni km-te alguses juba palju kõndijaid. Nägime kiirabisid, nii maratoni ajal kui ka finišis. Kohati olid kiirabiautod järjekorras, et minestajaid ära viia või esmaabi anda.
Söögi- ja joogipunktid olid hästi varustatud (banaanid, apelsinid, rosinad, suhkur, vesi, spordijook, keeks).
Esimesed 21 km olid väga kerged. Tempo oli ühtlane ja energiat jagus. Ma ei ole harjunud palavaga jooksma, seega sai päike ja meeletu kuumus minust juba 26 km-l võidu. Tunnel, mille pikkus oli ca 700 m ja millest vohas läbi kõik muu peale õhu, oli minu jooksu agoonia algus. Tunnelist väljudes kohe juua ei saanud ning tuli joosta järgmise joogipunktini ca 2 km.Sellest hetkest keha minuga enam koostööd teha ei tahtnud ja sõna otseses mõttes tuli jooksmisele sein ette - jõud oli kadunud.
Räägitakse, et viimaseks 2 km leitakse endas justkui mingid salajased varud, mis vallanduvad just siis ning lõpus suudetakse veel spurtidagi. Mina seda energiat endas ei leidnud, jooksin vanas tempos edasi ja ületasin finišijoone positiivse emotsiooni ning kerge pisaraga.
Õhtul olid jalad valusad, eriti jalatallad ja kõõlused. Kerge massaaz oli suureks abiks ja enne magama minekut tegin külma veega vannirätiku kompressi jalgadele.
Kogu maratoni läbisin joostes, kordagi ei kõndinud ega ei teinud lihase venituse peatust. Tunnistan, et mul ei tekkinud kordagi katkestamise tahet ega küsimust, mida ja miks ma siin olen või teen. Vastupidi, maratoni joosta ja lõpuni jõuda on võimas tunne ja eneseületus.
Minu järgmine maraton on Chicago maraton, juba 6 kuu pärast 09.10.2011!
No comments:
Post a Comment