Äratus kell 5:00. Eesti kella järgi oli kell 13:00. Kuna USA poodides on teemaks müüa kaupa hulgi, tuli meil 48 lusika asemel osta 4 beebilusikat ja neli beebikahvlit. Hommikusöök kulges kenasti, kõhud said täis, asjad olid pakitud ja alustasime oma maratoni teekonda. Õues oli pime, aga sooja juba umbes 18 kraadi. Minu teine kuumuses jooksev maraton võis alata.
Meile sobivasse stardigruppi me enam ei mahtunud, kuna need olid rahvamassist nii täis, et pidime maratoni algust gruppi piirava aia ava ääres ootama. Kaks meest viisakalt palusid luba minust mööduda, et stardigruppi end veel pressida, kuid ma ei näinud sel enam mõtet. Nad võitsid sellega ainult 2 meetrit.
Kuulasime USA hümni ja peagi kõlaski stardipauk, täpselt kell 7.30. Stardijooneni jõudsime jalutades 21 minutiga ja jooks algas. Planeeritud oli joosta kolm esimest kilomeetrit ajaga 6.40. Kuna jooksjaid oli väga palju, siis planeeritud 3 kilomeetrit venisid ja õiget kilomeetriaega saavutada oli väga raske. Palju lisaenergiat raiskasime inimeste vahel slaalomit joostes. Närvi ajas ka see, et Garmin ei leidnud korralikult satelliite, kuna hooned, mis rada ümbritsesid olid kõrged. Ka ise tundsin ennast hoonete vahel kui väike tigu labürintis. Samas meie Estonia kirjaga T-särgid tõmbasid juba alguses tähelepanu. Hüüdeid „Estonia„ kuulsin kuni lõpuni välja rohkem kui üks kord kilomeetri kohta. Põhi hüüded olid: Estonia? Go Estonia, Tervist, Estonia, looking good! Enne starti kohtasime abielupaari, kes hõiskasid meile rõõmsalt: Jee, Estonia. We had our honeymoon in Tallinn. We loved it. Väga hea moodus oma väsimuse hindamiseks on ka see, kui jälgida enda reaktsiooni sellele, kui „Estonia“ hüütakse, kui suudad hüüdjale lehvitada ja hello vms vastata, oled veel väga heas hoos, samas kui enam ei suuda isegi pead keerata hüüdja poole, on väsimus sinust jagu saanud.
Esimesed joogipunktid läbisime peatumata, kuna endal olid spordijoogid seekord kaasa võetud. Samas tundsin suurt puudust veest. Õige tempo hoidmine oli endiselt raske, kuna inimesi oli jätkuval jalus palju ja Garmin arvestas kohati kilomeetri aegu valesti.
Toidupeatusi me ei teinud ja lisageele ei vajanud. Juua pakuti palju ja tihti. Esimene toidupunkt oli aga alles peale 30ndat kilomeetrit. Joogipunktides proovisin võtta korraga kaks veetopsi, 1 enda peale kallamiseks, kuna temperatuur oli juba tõusnud kuni 26. kraadini (lisaks veemaitsele, tundsin rohkelt higi soola maitset) ja teine tops joomiseks. Jube leitsak oli. Olen päris kindel, et kuumem, kui Pariisi maratonil. Tundub, et jõin ja toitusin rajal õnnestunult, kuna nälga ei tekkinud ning vetsu ei pidanud ka külastama kordagi. Õnnneeeeks. Kes on maratonil käinud, teavad kui hooletult jooksjad wc-s hügieeniga ümber käivad (minu wc kogemused piirduvad vaid Pariisiga).
Pool maratoni aeg oli 2:18:37. Olin natuke ärevuses, kas eesmärk 4.30 saab ikka täidetud. Inimesi oli endiselt rajal palju ja energiat sai liiga palju raisatud nende vahel sik-sakitamisel, sest antud hetkel pidi tempo olema 6:24 kilomeetri kohta.
Olen endale kindlaks jäänud, et kui välismaal maratoni jooksen, teen seda oma mehega lõpuni välja. Kuna Rasmus sai aga haamri natuke peale poolt maratoni, pakkus ta mulle välja idee, et ma lõpuni üksi jookseksin. Väga vastik ja kurb tunne oli mõelda, et jooksen maratoni lõpuni üksinda. Sellistes situatsioonides olen väga emotsionaalne ja pisarad tulid silma.
Jätkasin võitlemist jalus olevate jooksjatega ja tõstsin tempot 6:15 peale. Võitlus kaasjooksjatega kestis maratoni lõpuni. Inimesed ergutasid mind rajal palju ja see andis edasiste kilomeetrite läbimiseks väga palju energiat juurde. Mingil hetkel jõudsin Chicago Chinatowni ning möödusin hotellist, kus me peatume. Tunne oli hea ning ärge arvake, et oleks tekkinud tahe tuppa pesema ja puhkama minna.
7 kilomeetrit lõpuni. Mul ei tekkinud kordagi tunnet, et ei jõuaks soovitud tempos joosta, kuigi olin vahepeal tõstnud tempo 6:00 peale. See, mis juhtus Pariisi maratonil, kus juba 25ndal kilomeetril olin kustunud ja viimased 7 km-i jaoks kulus 1 tund, Chicago maratonil ei kordunud. Võitlesin lõpuni.
300 meetrit enne lõppu oli päris korralik tõus, kuid siis pööre vasakul ja veel kiirendus lõpuni.
Olin teinud väga täpset tööd: aeg 4:29:26. Minu eesmärk joosta maraton 4:30-ga sai täidetud. Isiklikku rekordit parandasin 38 minutit. Tegin negatiivse spliti. Ehk esimene pool oli 7 minutit aeglasem, kui teine.
See emotsioon, mis mind valdas finišhis on kirjeldamatu. Olin nii õnnelik, et isegi valu jalgades ei tundunud. Värisesin õnnest ja pisarad tulid silma. Ma ei suutnud õnne kinni hoida ja seda märkasid ka paljud finišheerijad. Kui ikka midagi väga tahta, on võimalik see ka täide viia. Kindlasti raske tööga ja vajamineva eneseületusega.
Rasmus jõudis kohale 22 minutit hiljem, 4:51. Väsinud, aga õnnelik J. Haamri seljatas ta rohke vee ning mõningase tempo langetamisega.
Chicago maratonist õppisin: hommikusöögi nõud on vaja kodunt kaasa võtta ning hommikusöök paremini läbi mõelda, tuleb nahhaalsemalt trügida stardigruppi, kus on eeldatavalt sinuga samas tempos jooksvad maratoonarid ning Garmini kellal tuleb suurtel linna maratonidel kilomeetri aegu käsitsi kinni klõpsida.
Chicago maratonist üldiselt: nänni nii EXPOl kui ka rajal jagati vähem kui Pariisis, raja ääres musitseerivaid bände oli Chicagos vähem, samas inimesi, kes meile emotsionaalselt kaasa elasid oli väga palju. Rajal ei olnud sellist lõiku, kus ei oleks olnud ühtegi kaasaelajat.
Bostoni maratonini on mul veel tund aega minna, kuid see ei tundugi enam võimatuna.
Tänud Teile, kes Te minusse uskusite ja edu soovisite.
