Boston Marathon 2015

Minu 4 aasta ja 4 kuu pikkune teekond Bostonisse on jõudnud lõpule. Selle aja jooksul olen läbinud kõik WMM sarja kuuluvad maratonid (Chicago, London, Berliin, New York, Tokyo ja Boston). Täna jooksin Bostonis vihmas, külmas ning vastutuules, ületades 20. miilil ka kurikuulsa Hartbreak Hilli, mida paljud võtsid juba kõndides, aja 3:18:47. 

Kõigest lähemalt...

Ööbimisega Bostonis vedas: Expo toimus sama katuse all, finishist hotelli alla kilomeetri, söögikohad ning 24h toidupood samuti samas kompleksis. Kogu hotell oli täis (peale maratoni juba lonkavaid) jooksaid.
Kogu maratonist joostakse Bostonis tegelikult alla 5%. Start on linnakeses nimega Hopkinton, kuhu viiakse jooksad kohale kollaste koolibussidega. Sõit starti kestis natukene üle tunni. Esimene buss väljus Bostonist kell 6:00 viimane 9:33.
Hopkintoni oli püstitatud kolm nn. Atleetide küla, mille keskel oli suur telk ning äärtel wc-d. Jagati sooja ja külma jooki ning erinevaid geele ja batoone. Pagasiveoteenust ei pakutud ehk kõik vahetusriided tuli jätta Bostonisse, selgajäetud üleliigsed riided läksid juba heategevuseks.
Ilm oli külm ning vastikult tuuline, kui just wc sabas polnud vaja seista, tuli teha sooja hoidmiseks jooksuharjutusi.
Start anti neljas laines, iga 25min tagant. Igas laines oli 8 gruppi, kõik eeldatava lõpu aja järgi reas. Stardijoon ise asus Atleetide külast umbes kilomeetri kaugusel. Kindlatel kellaaegadel koguti ühe laine jooksad küla ääres olevas kogunemispunktis kokku ning kõik asusid ühiselt stardi poole marssima. Mina olin kolmanda laine esimeses grupis, mis tähendas, et mul kulus stardijooneni jõudmiseks 3 sekundit ning ees oli praktiliselt vaba rada.
Minu start anti kell 10.50, neli tundi peale äratust. Vihma juba kallas ja tuul puhus jäiselt. Esimesed 26km jooksin puhtalt naudingu pealt, külm oli, aga võhma ja kerget sammu esialgu jagus palju. Ma ütleks, et kogu rajaprofiil oli langusi ja tõuse täis, kuid teine poolmaraton oli tunduvalt raskem ja nõudis suuremat pingutust. Eks neid tõuse oli ka esimesel poolel, kuid siis olin veel värske ja...
Mu armas treener, kaasaelaja ja minusse uskuja Roman Fosti käskis kellegi tuules joosta, kuna aga kõik jooksjad olid kõhnad, lühikesed, kiired-aeglased, siis ei tulnud sellest eriti midagi välja. Ikka sain tuult, külma ja energiakadu.
Kui ma finišisse jõudsin tundsin, et mul on nii külm ja paha, et mind taheti med punkti selle jutu peale viia. Palusin neil seda mitte teha, tahtsin ainult jalutada, mitte seista, edasi liikuda, küll see nõrkus üle läheb. Mäletan, et värisesin külmast nii, et lausa rääkida oli keeruline :D kuidas sa väriseva huulega ikka räägid. Ei tulnud need sõnad kergelt suust. Tundsin meeletut nälga, õnneks oli vabatahtlik kohe olemas mulle müslibatooni pakkuma. Minuga tegeles vähemalt 10 vabatahtlikku ja pakuti ka varianti ratastooli istuda. Ma tahtsin vaid hotelli, palusin ühte vabatahtlikku, et ta minuga natuke jalutaks, et elutunne tagasi tuleks. Nii me ca 400-500m jalutasime, tänasin teda südamest, kallistasin ja lippasin kiiresti hotelli sooja.

Buenos Aires Maraton 2014

Positiivsetest asjadest kõigepeal: Expo on suhteliselt tillukene, tänu millele saab numbri üsna kiiresti kätte. Rada on üks ring, mis algab ja lõppeb samas kohas ning läbib kõiki suuremaid Buenos Airese vaatamisväärsusi. Varajane start juba kell 7:30. Väga sõbralikud ning rõõmsad kaasjooksjad.

Mis võib-olla nii väga ei meeldinud: Stardialas puuduvad viidad. Meie näiteks ei suutnud kohe leida telki, kuhu oma asjad jätta.
Stardikoridoris kehtib reegel, kes ees, see mees, puuduvad barjäärid erinevate võimetega jooksjate vahel. Mille tulemuseks on see, et hiljem koridori jõudnud kiire jooksja peab peale starti alustama korraliku slaalomit mitte nii kiiretest mööda saamiseks. Ka meil õnnestus alles 6 minutit enne pauku koridori jõuda. Samas umbes veerand kohalikest tegi stardipaugu kõlades alles koridori kõrval sooja ja andis asju ära.

Ilmateade lubas kella 12:00ni kuni 14 kraadi ning pilvekest. Aga kui juba stardis, kell 7.30 näitab kraadiklaas 19 kraadi sooja, siis see head ei tõota. Finishis oli kraade juba 25. Pilvekest polnud kusagil ning ei tahagi teada, kuidas asfalt rajal veel küttis. Kohalikele selline asi sobib ning nad väitsid meile isegi, et nende jaoks on see talv, kui nad kuulsid, et meil talvel võib olla kuni -20, sai näha imelikke nägusid.

Rada suures osas piiramata, millest tingituna võib juhtuda, et järsku takistab sinu jooksu teed ületav mammi kohvriga või hulkuv koer, kes on uudistama saabunud, kuhu joostakse. Aeg ajalt tasub ka jalge ette vaadata, et mitte selle sama kutsu junni sisse astuda, kuna nende koristamise peale aega ei raisata. Kindlasti ei ole mõtet minna rajale ilma isikliku kellata, kuna ametliku aega näidatakse täpselt kaks korda, stardis ja finshis.

Suurmaratonide pealtvaatajate rohkusega harjunud jooksjale võivad Buenos Airese paar tuhat pealtvaatajat, kes elavad jooksjatele vähem kaasa, kui maratoonarid ise, tunduda vähekene võõrana aga samas on autojuhtide pasunaid kuulda igal ristmikul, mis on maratoni tarbeks suletud.

Jootmise-söötmise on argentiinlased lahendanud selliselt, et alguses saab vähem ja hiljem tihemini aga Gatorade ja vett korraga ei saa, näiteks 30 km sai vett, 32,5 sai Gatoradet ja siis 35 jälle vett. Ehk kui magu spordijooki ei kannatanud, tuli 5 km olla janus. Rajapealne teenindus oli samas täitsa tipp-topp, pudel pisteti pihku lahtise korgiga, banaan oli pooleks lõigatud ning kui Rasmus meditsiini telgi ees külje maha pani, pidi ta ikka natukene tööd tegema selle nimel, et teda kanderaamiga telki ei viidaks.

Finish oli korraldatud jällegi suht kaootiliselt ning ilma suurema vaevata õnnestus mul sealt lahkuda ilma medalit saamata, kuna harjumatult jagati medaleid finshikoridori lõpus. Hiljem tõin medali ikkagi ära, lisaks medalile anti veel pudel vett, pudel Gatorade ning kotike, milles oli puuvili ja müslibatoon.

Ise jooksin täna ajaga 3:50:00. Kõige kiirem kilomeeter oli viimane. Üldiselt tegid aga kuumus ning kehv stardipositsioon, algatuseks tuli paljudest aeglasematest mööda manööverdada, oma töö, ning peale 5 km otsustasin, et ei lähe ennast kinni jooksma, kuigi starti minnes oli soov joosta isiklik rekord.

Järgmine maraton juba 2015 aprillis ning Bostonis, millega tõmban World Marathon Majorsi sarjale kriipsu alla.

Homme varahommikul lendan aga maratonist taastuma :D Paraguaysse, sealt edasi Iguazu juga vaatama ning Lõuna-Ameerika trip lõppeb Brasiilias, kus külastan Rio de Janeirot ja Sao Paulot.

Tokyo Maraton 2014

Kuna alates tänavusest aastast saab kõikidele WMM maratonidele jooksma ainult läbi loterii ning ühel meist ei õnnestunud juba eelmise aasta loteriilt Tokyo kohta võita, läksime seekord kindla peale välja ning ostsime paketi austraallaste reisibüroost, mis muidugi seiklushimulisele maratonihundile ei pruugi väga hästi sobida, kuna praktiliselt kõik on ette-taha ära korraldatud. Lennujaamast otse bussiga hotelli, hotell ise asub kohe finishi kõrval ning seal samas toimub ka EXPO. Lisaks viib buss sind maratonipäeva hommikul hotelli lähistelt starti ning bussi sisenemisel antakse hommikusöögipakk kah veel pihku. Toit selles pakis ei kõlvanud muidugi mitte kuhugile. Maratoni järgsel päeval jälle bussiga otse hotellist lennujaama. Ei mingit põnevat seiklemist ega vajadust ise midagi mõelda.

Neljapäeval jõudsime kohale ning esimene päev kulus kohe magamisele. Reedel olime juba vähekene produktiivsemad ning peale hommikusööki tegime oma esimesed jooksuliigutused Jaapani pinnal. Peale lõunat aga juba Expole. Üritus oli suhteline standardne. Kõigepealt saad kätte numbri, kiibi, t-särgi ja pakikese flaieritega ning siis kohustuslik tuur erinevate sporditarvete pakkujate vahel. Tokyos oli asi lahendatud selliselt, et ühest saali otsast astusid sisse ning enne teisest otsast välja ei lastud, kui olid kõikide bokside vahelt läbi jalutanud. Jäme ots oli Asicsi käes, kes kõigele muule lisaks oli antud ürituseks jaoks valmis vorpinud ka 56 erineva tegumoe ja värvivalikuga jooksusärki. Teised tootjad tegutsesid oluliselt väiksematel pindadel ning suur osa neist olid meile ka tundmatud. Pakuti ka tomateid. Kõige eredamalt jääb aga Expot meenutama kindlasti see, kuidas jaapanlased seal turundust teostasid. Nimelt oli iga tootja boksi ees vähemalt üks tegelane, kes siis kas läbi ruupori, mikrofoni ja kõlari või oma kõva häält kasutades, enda toodet teistest kõvema häälega reklaamida proovis. Olukord oli sarnane Egiptuses tänaval jalutamisele, kus iga kohalik tahab turistile midagi pähe määrida. Igal juhul meie, kaks tagasihoidlikku eestlast, põgenesime sealt kiiremas korras.

Laupäeval peale hommikusööki jälle magasime ning õhtul väike jooksutiir ja paar kiirendust. Väike pasta, natuke õlut ning jälle magama. Kuna magatud oli aga eelnevate päevade jooksul päris korralikult, tuli seekord leppida enne starti minekut unetu ööga. Pühapäeva hommikul kell 5 lõpetasin enda piinamise ja voodis vähkremise ning alustasin erinevate maratoni eelsete protseduuridega. Kui hotellis toimetused tehtud, jalutasime ca 400m  Ariake Washingtoni hotelli juurde, et seal hommikusöögi kott võtta ja ronida bussile, mis viis meid stardipaika. Hommik oli külm ja pilvine, sealt edasi võis arvata, et ka stardis tuleb pikemalt külmast väriseda. Kui turvakontroll oli läbitud, liikusime kohta, kus saime tunnikese niisama olla, enne kui ülariided sai pakihoidu ära viidud. Pakihoid oli samuti väga mugava ja lühikese distantsi kaugusel, ei pidanud pikalt matkama, et oma ülariided ära anda. Pakitranspordi autosid oli umbes 70 ning iga auto juures toimetas 6-8 vabatahtlikku kohalikku, kes oma puhevil mantlites meenutasid teletupse. Sarnasus teletupsudega kinnistus veel peale seda, kui sa olid oma asjad neile andnud ning nad sulle kõik sünkroonis edukat jooksu hakkasid soovima, mis lisaks suulisele tervitusele sisaldas ka käte ülesse viimist ning kummardust minu, kui jooksja suunas. Midagi sellist polnud mina veel kohanud. Seekord ma Rasmusega ühes stardigrupis ei olnud. Mina sain olla natuke temast eespool, stardigrupis D ja Rasmus oli stardigrupis E.  Ega ta väga kaugel minust polnudki, paistis lühikeste jaapanlaste tagant mulle kenasti silma.

Stardikoridori pidime jõudma kella 8.45, kui selleks ajaks sind stardigrupis polnud, pidid lõpust startima. Start anti Tokyo Metropolitan Government Building-u juurest kell 9.10. Joostes mitmetel WMM maratonidel märkasin ma Tokyo maratoni stardis kohe, kui puhas on stardikoridor. Kui tavaliselt näeme juba stardis palju prügi (ülariided, geelid, müslibatooni ümbrised, kiled, joogipudelid jne), siis seekord oli rada täitsa puhas, mul tekkis isegi piinlikuse moment, kui oma pusa enne stardipauku maha viskasin.

Kõlas Jaapani hümn, natuke veel jaapani keelset juttu ning kõlas stardipauk, õhku paisati valget konfetit ja pidu võis alata. 2013. aasta Berliini maratoni start oli minu arust paremini organiseeritud. Esmalt läks üks stardigrupp, siis oodati ca 10 minutit ning siis teine ja kunagi kolmas. Sellega hoiti ära stardis tunglemine ja üksteise seljas jooksmine. Tokyos oli aga ikka vanaviisi, kõik 36000 lasti korraga jooksma. Esimese kilomeetriga ei saanud ma kuidagi käima, rahvamass oli ees ja edasiliikumine oli selle tõttu vaevaline. Õnneks juba teisel kilomeetril sain enam vähem hoo sisse ja sai rahulikult hakata jooksu nautima.

Raja juures meeldis mulle see, et esimesed 7 km olid mäest alla ning edasi kuni 36km-ni oli rada tasane, lõpus oli küll vaja paarist sillast üle joosta, aga kuna mul energia puudust polnud, siis need tõusud mulle raskuseid ei valmistanud. Raja äärsed joogi-söögikohad olid väga hästi organiseeritud. Samuti olid joogi ja söögikohad ning ka kogu rada väga puhtad. Kes suurtel maratonidel jooksnud, teab, kui mustad (maapind joogitopse, puuvilja jäänuseid täis) ja kleepuvad joogipunktid kipuvad olema. Seekord oli kõik aga praktiliselt viimseni puhas, peale joogipunkti seisid vabatahtlikud prügikottidega ning jooksjad, minu meeldivaks üllatuseks loopisid oma prügi pigem nendesse kottidesse kui rajale maha. Maratoni lõpupoole küll nägin üksikuid topse maas vedelemas, kuid see ei ole üldsegi võrreldav sellega, mis muidu maratonidel toimub. Teeninduspunktides pakuti alguses vett ja spordijooki ning lõpupoole ka banaane, saiakukleid ning tomateid. Täpne ülevaade produktidest puudub, kuna mina võtsin oma 5 SiS geelile, mis said manustatud iga 8km, lisaks vaid vett ning natukene spordijooki ning Rasmus jooksis terve maratoni 4 SiS geeliga ära, ilma lisa joomata-söömata. Veel meeldis mulle raja juures see, et kahel lõigul sai joosta nö. edasi-tagasi. Ehk oli võimalik näha ka vastutulevaid jooksjaid, kui kaugel ees on liidrid, mis tempoga nad jooksevad ning kus on Rasmus. Kuna jooksutempo oli mul Rasmusega erinev, õnnestus meil tänu sellele jooksu ajal kaks korda trehvata ja toetavalt patsu lüüa. Väga emotsioonirohke ja turgutav kohtumine. Jaapanlased ise just kõige emotsionaalsemad inimesed pole, kaasaelamise poole pealt võiks öelda, et nad on keskmiste eurooplaste masti, ameeriklastele jäävad ikka pikalt maha, aga kuna mul oli särgil ilusti nende keeles Estonia rinnal, siis iga kahe kilomeetri tagant mulle meie riigi nime ikka hõigati, Rasmusele kisati ka Barrrtooo. Professionaalseid esinejaid rajakõrvale eriti palju kaasatud ei olnud, olid mõned grupid,kes tagusid suuri trumme ning siis umbes 10 seltskonda lapsi või siis ka vanureid, kes kollektiivset hommikuvõimlemist harrastasid. Selles osas on neil veel eurooplastelt-ameeriklastelt õppida palju. Aga väga meeldis mulle jällegi jaapanlastest vabatahtlike tegevus peale seda, kui ma olin maratoni juba lõpetanud. Nende olekust oli tunda siirat imetlust selle üle, millega kõik finisheerijad hakkama olid saanud ning nad ei häbenendu seda ka väljendada. Nad soovisid kõiki high-fiveda, samaaegselt oma pakihoidu jäetud asjade kätte saamisega, sain osaliseks ka kogu kaadri teletupsulikust aplausist ning kui neile tundus, et midagi võib olla valesti, astusid nad kohe ligi ning proovisid asja parandada, näiteks, kui ma ootasin Rasmust, astus mulle ligi üks vabatahtlik ning uuris, et kas ma otsin bussipeatust. :)

 

Jooks ise läks mul väga hästi. Energiat ja jõudu jagus kogu distantsiks, raskeid momente ei olnud. Isegi lõpu kilomeetrite sillad suutsin võtta suurema vaevata. Kuna ma juba suhteliselt maratoni alguses sain aru, et isiklikku loota pole, proovisin hoida tempot 5:00 min/km ning motivatsioon isiklikku rekordit püstitada vähenes ka iga kilomeetriga, kui nägin, et Garmini kell käel näitab juba, et järgmine km on täis, aga looduses on veel kõvasti joosta. Lõpuks sain kogu distantsiks Garmini järgi 42,9 km. Samas võib väita, et olin väga positiivselt üllatunud, kui kell näitas ajaks 3:34:29 ning mina juba olin finishis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et hoolimata sellest, et ametlikke tulemusi pole veel internetti ülesse riputatud ning, et peale oma asjade kätte saamist tuleb osaleda kilomeetripikkuses zombi-marsis, sest korraldajad on otsustanud, et finishialast saab ainult ühe väljapääsu kaudu lahkuda, on Tokyo maraton minu uus suur lemmik ning soovitan seda kõigile, kel tahtmisest ning pealehakkamisest puudust pole.  

New York City Marathon 2013

3.11.2013 osalesin New York Ciy maratonil. 

Üritus oli väga võimas. Stardis oli 50 740 jooksjat, kellest 50 304 jõudis ka finishisse. Tegemist peaks olema uute rekordnumbritega. 

Minu äratus oli juba kell 4.50. 5.00 sain voodist välja. Kerge hommikusöök ning juba jalutasimegi bussile M15, millega tuli sõita sadamasse, nimelt antakse NYC maratonile start Staten Islandilt ning Manhattanilt saab sinna vaid praamiga. Praame oli maratoonaritele broneeritud alates kella 6.00ist iga 15 minuti tagant. Praamile mineku aeg tuli aga valida juba mitmeid kuid tagasi, praktiliselt kohe peale maratonile registreerumist. Arvestades kevadisi Bostoni sündmusi ning ka sügisese Berliini maratoni kogemust oli teada, et meid ootab ees ülirange turvakontroll ning juba praamiterminali jõudes nägimegi turvamehi koertega, kes innukalt kotte puistasid, ette ruttavalt võib öelda, et ka enne stardikülla jõudmist, tehti üks korralik lennujaama turvavärava kontroll kõigile 50 000 jooksjale. Peale 25 minutilist praamisõitu jõudsime Staten Islandile, kus olid juba ootamas bussid, mis meid edasi stardikülla sõidutasid. Külasid oli põhimõtteliselt kolm: sinine, roheline ja oranz. Küla tuli valida vastavalt sellele, mis värvi number sulle oli antud, minu number oli sinine. Igas külas oli kaks suurt telki, palju, palju WCsid ning UPSi pakiautod, mis jooksja vahetusriided finishisse, mis asus Central Parkis, viisid. Kuna bussi ja praamisõidud ning turvameetmete läbimine oli läinud oodatust libedamalt, olime juba kaks tundi enne starti oma külas kohal ning sisustasime vabaaega lebotades, pirukaid süües ning sooja teed juues. Kuna ilm oli külmem ja tuulisem, kui me olime osanud oodanud, tuli väga raske südamega loobuda oma soojendus dressist juba kell 8.10, kuna just siis suleti esimese laine jooksjate pakiautode uksed ning järgmised 1,5 tundi tuli tegeleda oma keha soojas hoidmisega. NYC maratoni start antakse 4-s laines, alates kella 9.40 iga 20 minuti tagant ning iga laine koosneb kolmest stardi koridorist, vastavalt stardi küladele jällegi roheline, sinine ning oranz. Stardi koridoride koostamine algab aga ammu enne starti. Nii kutsutigi meid juba 8.20 meie koridori eel kogunemiskohta, mis oli aiaga ümbritsetud ala umbes tuhandele jooksjale, kus ühes seinas oli jällegi julgelt 50 WCd ning pidevalt räägiti mikrofonis mitmes eri keeles, et tehke oma häda siin ära, kes peale starti sillale number ühte teeb diskvalifitseeritakse. Mis te arvate, kas sild oli peale starti pissijaid täis või mitte? Igal juhul, eel kogunemiskohas saime olla 30 minutit, siis kästi meil alustada marssi stardi poole. Jõudsime sinna täpselt eliitnaiste stardi pauguks. Mis tähendas seda, et stardijoone taga tuli meil veel nii pool tunnikest või veidikene isegi rohkem külmetada. Ilm oli endiselt suhteliselt külm ja tuuline. Väga huvitav oli jälgida erinevaid taktikaid enda soojas hoidmiseks, keegi vehkis energiliselt, keegi jälle seisis paigal ja lõdises ning otsis oma sisemist zenni, mõni istus maas asfaldil ning keegi proovis jällegi meeleheitlikult põit enne starti tühjendada. Ja üks vahtis ringi, mida teised teevad :D (mina) Igaljuhul mõni hetk peale 9.40 lauldi hümn, siis lendasid veel viimased üleriided publikusse ning maraton algaski kohe mäkke rühkimisega pihta.Kuna minu jaoks oli New York maratoni rada võõras, siis ei osanud ma arvata, et profiil võib nii vaheldusrikas olla, s.t raske. Nii kui mäkke (loe silla kõrgemaisse punkti) jõudsin, hakkas puhas rõõm, mäest alla jooks. Tempo kiirus läks iseenesest ülesse. Kahjuks oli see ainult algus ning rajaprofiili suutis mind veel üllatada. Pidevaid üles-alla jooksmisi jagus veel piisavalt. Kui poolmaraton oli joostud, sain aru, et sellest jooksust ma head aega välja ei pigista. Alandasin tempot ning proovisin jooksu läbi valu lõpuni nautida, kuna haiget olid mulle tegema hakanud põlv ja reied. Mittekorraliku soojenduse, külmetamine ja juba alguses ennast jooksuriietesse võtmine oli teinud mu jalgadele 1:0. Samuti see üles-alla jooksime ei ole vist ikka minu jaoks. Proovisin minna jooksu nautima, aga kuna peale starti sai ikka hea aja nimel vuditud, siis sellest midagi head ei tulnud ning pigem maksis see kõik mulle jooksu ajal kätte ning maratoni viimased 12 kilomeetrit enam nii nauditavad ei tundunud. Publik samas oli väga võimas. Teeääres oli rahvast, erinevaid bände ja pillimängijaid jne väga, väga palju.  Sellist vaatepilti nägin ma viimati Chicago maratonil. Rasmus, kes jooksis ka Estonia särgiga kuulis tunnustavaid Estoonia hüüdeid kordades rohkem, kui mõnel Euroopa maratonil. Publik elas jooksjatele maruliselt ning väga valjuhäälselt kaasa. Joogipunkte oli väga tihti.  Kui ma nüüd ei eksi, siis alustati peale kolmandat miili ning siis iga miili tagant pakuti spordijooki ja vett. Rajast veel niipalju, et minu jaoks oli üks raskemaid kohti 25 km-l, jooksime jälle sillale ning mulle tundus et tegemist oli lõputu tõusuga ning et see üles jooksmine ei lõppegi. Kilomeetriaeg langes ja jõud oli ka juba otsakorral.  Sellel kilomeetril jooksis minust mööda üks vapper pime naine, kellest on pikalt juttu siin: http://www.slate.com/articles/sports/sports_nut/2013/11/runners_with_disabilities_guiding_a_blind_runner_in_the_new_york_city_marathon.html

Samuti läbis New Yorki maratoni Pamela Anderson, kes lõpetas oma jooksu 5 tunni ja 41 minutiga.

Nii ma siis lonkisin finishini, viimastel kilomeetritel veel paarist mäest ülesse ja olingi kohal. Medal kaela, fooliumkile ümber, nännikott kätte ning algaski pikk marss vahetusriiete jagamis autoni. Endal nägu, valutava põlve kiuste, naerul ja olemine õnnelik. Isegi peale finishit kuulsin veel mitu korda, kui tubli ma ikkagi olen, et selle asjaga hakkama sain :) Kõik kiitjad võhivõõrad ameeriklased.

Nädal 19

Viimasel ajal mõtleme iga spordinädala lõpus, et järgmine tuleks võtta vähe rahulikumalt ning rohkem peaks puhkama. Sama plaan oli ka lõppeva nädala kohta. Ei õnnestunud eriti hästi: esmaspäeval koos jooksuharjutustega 11 km. Jalad olid pärast nii läbi, et ka veel neljapäeval oli tunne nagu oleks eelmisel päeval maratoni läbinud. Treppe vihkasin ning tööl sõitsin korruste vahel ainult liftiga. Teisipäeval tund ujumist, tulemuseks 1800m, haiged jalad rohkem lihtsalt ei võimaldanud. Kolmapäeval lootsin oma valutavad jalad päästa kerge 10 kilomeetrise jooksuga, ei päästnud, lihasvalu oli endiselt kohutav. Neljapäevane puhkepäev kulus marjaks ära ning reedel õnnestus teha, juba ka siin ära mainitud, aegade parim intervall trenn, kokku 12 kiltsa ühe tunni ja 7 minutiga. Laupäeval pikk jooks, tulemuseks 24,2 kilomeetrit ning täna, nädala lõpetuseks 9 km jooksu ja tund aega ujumist, mis täna tähendas 2100m. Keha oli juba nädala väsimust täis ning kiiremini ei oleks mitte kuidagi suutnud ujuda. KOKKU see nädal jooksu 66,3 km ning sportimist üldse 8 tundi ja 54 minutit. Kogu minu teadliku sportimise jooksul, viimase 2 ja poole aasta jooksul, võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda nädalate arvu, kui olen ennast rohkem liigutanud.

Pikk jooks.

Täna toimis koostöö uue kellaga juba palju paremini, tulemuseks 2 tundi ja 18 minutit jooksu, distantsiks igati korralik 24,2 kilomeetrit. Kui võrrelda eelmise aastaga, siis olen tänasel päeval jõudnud juba ilma erilise spetstreeninguta Londoni maratoni eelsesse vormi. Tänu ujumisele vist.

Garmini feil...

Hei sõbrad. Täna tahtsin teiega jagada oma elu üht parimat intervalltrenni, aga mu uus kell Garmin Forerunner 310XT otsustas, et kustutab trenni hoopiski ära. Tean, et neid trenne tuleb veel, aga elu esimene nii kiire intervall (1km alla 4min) ja kohe kadunud. Kavas oli 2 km soojendust, 5x1km tempoga 4.10-4.15 min/km + 1km lõdvestus. Peale iga kiiret kilomeetrit järgnes kergem 1km (taastav tempo ca 6.30-7min/km). Kiiremad kilomeetrid õnnestus mul läbida hoopis vahemikus 3.55-4.05min/km. Kaks viimast kiiret olid alla 4min/km ja enesetunne seejuures oli väga okei. Vabandan ette, aga garmin connecti linki ega pilti mul seekord postitada ei ole uskumatu, et selline pisikene tagasilöök mind natuke kurvaks teeb ...