Minu 4 aasta ja 4 kuu pikkune teekond Bostonisse on jõudnud lõpule. Selle aja jooksul olen läbinud kõik WMM sarja kuuluvad maratonid (Chicago, London, Berliin, New York, Tokyo ja Boston). Täna jooksin Bostonis vihmas, külmas ning vastutuules, ületades 20. miilil ka kurikuulsa Hartbreak Hilli, mida paljud võtsid juba kõndides, aja 3:18:47.
Kõigest lähemalt...
Ööbimisega Bostonis vedas: Expo toimus sama katuse all, finishist hotelli alla kilomeetri, söögikohad ning 24h toidupood samuti samas kompleksis. Kogu hotell oli täis (peale maratoni juba lonkavaid) jooksaid.
Kogu maratonist joostakse Bostonis tegelikult alla 5%. Start on linnakeses nimega Hopkinton, kuhu viiakse jooksad kohale kollaste koolibussidega. Sõit starti kestis natukene üle tunni. Esimene buss väljus Bostonist kell 6:00 viimane 9:33.
Hopkintoni oli püstitatud kolm nn. Atleetide küla, mille keskel oli suur telk ning äärtel wc-d. Jagati sooja ja külma jooki ning erinevaid geele ja batoone. Pagasiveoteenust ei pakutud ehk kõik vahetusriided tuli jätta Bostonisse, selgajäetud üleliigsed riided läksid juba heategevuseks.
Ilm oli külm ning vastikult tuuline, kui just wc sabas polnud vaja seista, tuli teha sooja hoidmiseks jooksuharjutusi.
Start anti neljas laines, iga 25min tagant. Igas laines oli 8 gruppi, kõik eeldatava lõpu aja järgi reas. Stardijoon ise asus Atleetide külast umbes kilomeetri kaugusel. Kindlatel kellaaegadel koguti ühe laine jooksad küla ääres olevas kogunemispunktis kokku ning kõik asusid ühiselt stardi poole marssima. Mina olin kolmanda laine esimeses grupis, mis tähendas, et mul kulus stardijooneni jõudmiseks 3 sekundit ning ees oli praktiliselt vaba rada.
Minu start anti kell 10.50, neli tundi peale äratust. Vihma juba kallas ja tuul puhus jäiselt. Esimesed 26km jooksin puhtalt naudingu pealt, külm oli, aga võhma ja kerget sammu esialgu jagus palju. Ma ütleks, et kogu rajaprofiil oli langusi ja tõuse täis, kuid teine poolmaraton oli tunduvalt raskem ja nõudis suuremat pingutust. Eks neid tõuse oli ka esimesel poolel, kuid siis olin veel värske ja...
Mu armas treener, kaasaelaja ja minusse uskuja Roman Fosti käskis kellegi tuules joosta, kuna aga kõik jooksjad olid kõhnad, lühikesed, kiired-aeglased, siis ei tulnud sellest eriti midagi välja. Ikka sain tuult, külma ja energiakadu.
Kui ma finišisse jõudsin tundsin, et mul on nii külm ja paha, et mind taheti med punkti selle jutu peale viia. Palusin neil seda mitte teha, tahtsin ainult jalutada, mitte seista, edasi liikuda, küll see nõrkus üle läheb. Mäletan, et värisesin külmast nii, et lausa rääkida oli keeruline kuidas sa väriseva huulega ikka räägid. Ei tulnud need sõnad kergelt suust. Tundsin meeletut nälga, õnneks oli vabatahtlik kohe olemas mulle müslibatooni pakkuma. Minuga tegeles vähemalt 10 vabatahtlikku ja pakuti ka varianti ratastooli istuda. Ma tahtsin vaid hotelli, palusin ühte vabatahtlikku, et ta minuga natuke jalutaks, et elutunne tagasi tuleks. Nii me ca 400-500m jalutasime, tänasin teda südamest, kallistasin ja lippasin kiiresti hotelli sooja.
