Positiivsetest asjadest kõigepeal: Expo on suhteliselt tillukene, tänu millele saab numbri üsna kiiresti kätte. Rada on üks ring, mis algab ja lõppeb samas kohas ning läbib kõiki suuremaid Buenos Airese vaatamisväärsusi. Varajane start juba kell 7:30. Väga sõbralikud ning rõõmsad kaasjooksjad.
Mis võib-olla nii väga ei meeldinud: Stardialas puuduvad viidad. Meie näiteks ei suutnud kohe leida telki, kuhu oma asjad jätta.
Stardikoridoris kehtib reegel, kes ees, see mees, puuduvad barjäärid erinevate võimetega jooksjate vahel. Mille tulemuseks on see, et hiljem koridori jõudnud kiire jooksja peab peale starti alustama korraliku slaalomit mitte nii kiiretest mööda saamiseks. Ka meil õnnestus alles 6 minutit enne pauku koridori jõuda. Samas umbes veerand kohalikest tegi stardipaugu kõlades alles koridori kõrval sooja ja andis asju ära.
Stardikoridoris kehtib reegel, kes ees, see mees, puuduvad barjäärid erinevate võimetega jooksjate vahel. Mille tulemuseks on see, et hiljem koridori jõudnud kiire jooksja peab peale starti alustama korraliku slaalomit mitte nii kiiretest mööda saamiseks. Ka meil õnnestus alles 6 minutit enne pauku koridori jõuda. Samas umbes veerand kohalikest tegi stardipaugu kõlades alles koridori kõrval sooja ja andis asju ära.
Ilmateade lubas kella 12:00ni kuni 14 kraadi ning pilvekest. Aga kui juba stardis, kell 7.30 näitab kraadiklaas 19 kraadi sooja, siis see head ei tõota. Finishis oli kraade juba 25. Pilvekest polnud kusagil ning ei tahagi teada, kuidas asfalt rajal veel küttis. Kohalikele selline asi sobib ning nad väitsid meile isegi, et nende jaoks on see talv, kui nad kuulsid, et meil talvel võib olla kuni -20, sai näha imelikke nägusid.
Rada suures osas piiramata, millest tingituna võib juhtuda, et järsku takistab sinu jooksu teed ületav mammi kohvriga või hulkuv koer, kes on uudistama saabunud, kuhu joostakse. Aeg ajalt tasub ka jalge ette vaadata, et mitte selle sama kutsu junni sisse astuda, kuna nende koristamise peale aega ei raisata. Kindlasti ei ole mõtet minna rajale ilma isikliku kellata, kuna ametliku aega näidatakse täpselt kaks korda, stardis ja finshis.
Suurmaratonide pealtvaatajate rohkusega harjunud jooksjale võivad Buenos Airese paar tuhat pealtvaatajat, kes elavad jooksjatele vähem kaasa, kui maratoonarid ise, tunduda vähekene võõrana aga samas on autojuhtide pasunaid kuulda igal ristmikul, mis on maratoni tarbeks suletud.
Jootmise-söötmise on argentiinlased lahendanud selliselt, et alguses saab vähem ja hiljem tihemini aga Gatorade ja vett korraga ei saa, näiteks 30 km sai vett, 32,5 sai Gatoradet ja siis 35 jälle vett. Ehk kui magu spordijooki ei kannatanud, tuli 5 km olla janus. Rajapealne teenindus oli samas täitsa tipp-topp, pudel pisteti pihku lahtise korgiga, banaan oli pooleks lõigatud ning kui Rasmus meditsiini telgi ees külje maha pani, pidi ta ikka natukene tööd tegema selle nimel, et teda kanderaamiga telki ei viidaks.
Finish oli korraldatud jällegi suht kaootiliselt ning ilma suurema vaevata õnnestus mul sealt lahkuda ilma medalit saamata, kuna harjumatult jagati medaleid finshikoridori lõpus. Hiljem tõin medali ikkagi ära, lisaks medalile anti veel pudel vett, pudel Gatorade ning kotike, milles oli puuvili ja müslibatoon.
Ise jooksin täna ajaga 3:50:00. Kõige kiirem kilomeeter oli viimane. Üldiselt tegid aga kuumus ning kehv stardipositsioon, algatuseks tuli paljudest aeglasematest mööda manööverdada, oma töö, ning peale 5 km otsustasin, et ei lähe ennast kinni jooksma, kuigi starti minnes oli soov joosta isiklik rekord.
Järgmine maraton juba 2015 aprillis ning Bostonis, millega tõmban World Marathon Majorsi sarjale kriipsu alla.
Homme varahommikul lendan aga maratonist taastuma Paraguaysse, sealt edasi Iguazu juga vaatama ning Lõuna-Ameerika trip lõppeb Brasiilias, kus külastan Rio de Janeirot ja Sao Paulot.
