Tokyo Maraton 2014

Kuna alates tänavusest aastast saab kõikidele WMM maratonidele jooksma ainult läbi loterii ning ühel meist ei õnnestunud juba eelmise aasta loteriilt Tokyo kohta võita, läksime seekord kindla peale välja ning ostsime paketi austraallaste reisibüroost, mis muidugi seiklushimulisele maratonihundile ei pruugi väga hästi sobida, kuna praktiliselt kõik on ette-taha ära korraldatud. Lennujaamast otse bussiga hotelli, hotell ise asub kohe finishi kõrval ning seal samas toimub ka EXPO. Lisaks viib buss sind maratonipäeva hommikul hotelli lähistelt starti ning bussi sisenemisel antakse hommikusöögipakk kah veel pihku. Toit selles pakis ei kõlvanud muidugi mitte kuhugile. Maratoni järgsel päeval jälle bussiga otse hotellist lennujaama. Ei mingit põnevat seiklemist ega vajadust ise midagi mõelda.

Neljapäeval jõudsime kohale ning esimene päev kulus kohe magamisele. Reedel olime juba vähekene produktiivsemad ning peale hommikusööki tegime oma esimesed jooksuliigutused Jaapani pinnal. Peale lõunat aga juba Expole. Üritus oli suhteline standardne. Kõigepealt saad kätte numbri, kiibi, t-särgi ja pakikese flaieritega ning siis kohustuslik tuur erinevate sporditarvete pakkujate vahel. Tokyos oli asi lahendatud selliselt, et ühest saali otsast astusid sisse ning enne teisest otsast välja ei lastud, kui olid kõikide bokside vahelt läbi jalutanud. Jäme ots oli Asicsi käes, kes kõigele muule lisaks oli antud ürituseks jaoks valmis vorpinud ka 56 erineva tegumoe ja värvivalikuga jooksusärki. Teised tootjad tegutsesid oluliselt väiksematel pindadel ning suur osa neist olid meile ka tundmatud. Pakuti ka tomateid. Kõige eredamalt jääb aga Expot meenutama kindlasti see, kuidas jaapanlased seal turundust teostasid. Nimelt oli iga tootja boksi ees vähemalt üks tegelane, kes siis kas läbi ruupori, mikrofoni ja kõlari või oma kõva häält kasutades, enda toodet teistest kõvema häälega reklaamida proovis. Olukord oli sarnane Egiptuses tänaval jalutamisele, kus iga kohalik tahab turistile midagi pähe määrida. Igal juhul meie, kaks tagasihoidlikku eestlast, põgenesime sealt kiiremas korras.

Laupäeval peale hommikusööki jälle magasime ning õhtul väike jooksutiir ja paar kiirendust. Väike pasta, natuke õlut ning jälle magama. Kuna magatud oli aga eelnevate päevade jooksul päris korralikult, tuli seekord leppida enne starti minekut unetu ööga. Pühapäeva hommikul kell 5 lõpetasin enda piinamise ja voodis vähkremise ning alustasin erinevate maratoni eelsete protseduuridega. Kui hotellis toimetused tehtud, jalutasime ca 400m  Ariake Washingtoni hotelli juurde, et seal hommikusöögi kott võtta ja ronida bussile, mis viis meid stardipaika. Hommik oli külm ja pilvine, sealt edasi võis arvata, et ka stardis tuleb pikemalt külmast väriseda. Kui turvakontroll oli läbitud, liikusime kohta, kus saime tunnikese niisama olla, enne kui ülariided sai pakihoidu ära viidud. Pakihoid oli samuti väga mugava ja lühikese distantsi kaugusel, ei pidanud pikalt matkama, et oma ülariided ära anda. Pakitranspordi autosid oli umbes 70 ning iga auto juures toimetas 6-8 vabatahtlikku kohalikku, kes oma puhevil mantlites meenutasid teletupse. Sarnasus teletupsudega kinnistus veel peale seda, kui sa olid oma asjad neile andnud ning nad sulle kõik sünkroonis edukat jooksu hakkasid soovima, mis lisaks suulisele tervitusele sisaldas ka käte ülesse viimist ning kummardust minu, kui jooksja suunas. Midagi sellist polnud mina veel kohanud. Seekord ma Rasmusega ühes stardigrupis ei olnud. Mina sain olla natuke temast eespool, stardigrupis D ja Rasmus oli stardigrupis E.  Ega ta väga kaugel minust polnudki, paistis lühikeste jaapanlaste tagant mulle kenasti silma.

Stardikoridori pidime jõudma kella 8.45, kui selleks ajaks sind stardigrupis polnud, pidid lõpust startima. Start anti Tokyo Metropolitan Government Building-u juurest kell 9.10. Joostes mitmetel WMM maratonidel märkasin ma Tokyo maratoni stardis kohe, kui puhas on stardikoridor. Kui tavaliselt näeme juba stardis palju prügi (ülariided, geelid, müslibatooni ümbrised, kiled, joogipudelid jne), siis seekord oli rada täitsa puhas, mul tekkis isegi piinlikuse moment, kui oma pusa enne stardipauku maha viskasin.

Kõlas Jaapani hümn, natuke veel jaapani keelset juttu ning kõlas stardipauk, õhku paisati valget konfetit ja pidu võis alata. 2013. aasta Berliini maratoni start oli minu arust paremini organiseeritud. Esmalt läks üks stardigrupp, siis oodati ca 10 minutit ning siis teine ja kunagi kolmas. Sellega hoiti ära stardis tunglemine ja üksteise seljas jooksmine. Tokyos oli aga ikka vanaviisi, kõik 36000 lasti korraga jooksma. Esimese kilomeetriga ei saanud ma kuidagi käima, rahvamass oli ees ja edasiliikumine oli selle tõttu vaevaline. Õnneks juba teisel kilomeetril sain enam vähem hoo sisse ja sai rahulikult hakata jooksu nautima.

Raja juures meeldis mulle see, et esimesed 7 km olid mäest alla ning edasi kuni 36km-ni oli rada tasane, lõpus oli küll vaja paarist sillast üle joosta, aga kuna mul energia puudust polnud, siis need tõusud mulle raskuseid ei valmistanud. Raja äärsed joogi-söögikohad olid väga hästi organiseeritud. Samuti olid joogi ja söögikohad ning ka kogu rada väga puhtad. Kes suurtel maratonidel jooksnud, teab, kui mustad (maapind joogitopse, puuvilja jäänuseid täis) ja kleepuvad joogipunktid kipuvad olema. Seekord oli kõik aga praktiliselt viimseni puhas, peale joogipunkti seisid vabatahtlikud prügikottidega ning jooksjad, minu meeldivaks üllatuseks loopisid oma prügi pigem nendesse kottidesse kui rajale maha. Maratoni lõpupoole küll nägin üksikuid topse maas vedelemas, kuid see ei ole üldsegi võrreldav sellega, mis muidu maratonidel toimub. Teeninduspunktides pakuti alguses vett ja spordijooki ning lõpupoole ka banaane, saiakukleid ning tomateid. Täpne ülevaade produktidest puudub, kuna mina võtsin oma 5 SiS geelile, mis said manustatud iga 8km, lisaks vaid vett ning natukene spordijooki ning Rasmus jooksis terve maratoni 4 SiS geeliga ära, ilma lisa joomata-söömata. Veel meeldis mulle raja juures see, et kahel lõigul sai joosta nö. edasi-tagasi. Ehk oli võimalik näha ka vastutulevaid jooksjaid, kui kaugel ees on liidrid, mis tempoga nad jooksevad ning kus on Rasmus. Kuna jooksutempo oli mul Rasmusega erinev, õnnestus meil tänu sellele jooksu ajal kaks korda trehvata ja toetavalt patsu lüüa. Väga emotsioonirohke ja turgutav kohtumine. Jaapanlased ise just kõige emotsionaalsemad inimesed pole, kaasaelamise poole pealt võiks öelda, et nad on keskmiste eurooplaste masti, ameeriklastele jäävad ikka pikalt maha, aga kuna mul oli särgil ilusti nende keeles Estonia rinnal, siis iga kahe kilomeetri tagant mulle meie riigi nime ikka hõigati, Rasmusele kisati ka Barrrtooo. Professionaalseid esinejaid rajakõrvale eriti palju kaasatud ei olnud, olid mõned grupid,kes tagusid suuri trumme ning siis umbes 10 seltskonda lapsi või siis ka vanureid, kes kollektiivset hommikuvõimlemist harrastasid. Selles osas on neil veel eurooplastelt-ameeriklastelt õppida palju. Aga väga meeldis mulle jällegi jaapanlastest vabatahtlike tegevus peale seda, kui ma olin maratoni juba lõpetanud. Nende olekust oli tunda siirat imetlust selle üle, millega kõik finisheerijad hakkama olid saanud ning nad ei häbenendu seda ka väljendada. Nad soovisid kõiki high-fiveda, samaaegselt oma pakihoidu jäetud asjade kätte saamisega, sain osaliseks ka kogu kaadri teletupsulikust aplausist ning kui neile tundus, et midagi võib olla valesti, astusid nad kohe ligi ning proovisid asja parandada, näiteks, kui ma ootasin Rasmust, astus mulle ligi üks vabatahtlik ning uuris, et kas ma otsin bussipeatust. :)

 

Jooks ise läks mul väga hästi. Energiat ja jõudu jagus kogu distantsiks, raskeid momente ei olnud. Isegi lõpu kilomeetrite sillad suutsin võtta suurema vaevata. Kuna ma juba suhteliselt maratoni alguses sain aru, et isiklikku loota pole, proovisin hoida tempot 5:00 min/km ning motivatsioon isiklikku rekordit püstitada vähenes ka iga kilomeetriga, kui nägin, et Garmini kell käel näitab juba, et järgmine km on täis, aga looduses on veel kõvasti joosta. Lõpuks sain kogu distantsiks Garmini järgi 42,9 km. Samas võib väita, et olin väga positiivselt üllatunud, kui kell näitas ajaks 3:34:29 ning mina juba olin finishis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et hoolimata sellest, et ametlikke tulemusi pole veel internetti ülesse riputatud ning, et peale oma asjade kätte saamist tuleb osaleda kilomeetripikkuses zombi-marsis, sest korraldajad on otsustanud, et finishialast saab ainult ühe väljapääsu kaudu lahkuda, on Tokyo maraton minu uus suur lemmik ning soovitan seda kõigile, kel tahtmisest ning pealehakkamisest puudust pole.