3.11.2013 osalesin New York Ciy maratonil.
Üritus oli väga võimas. Stardis oli 50 740 jooksjat, kellest
50 304 jõudis ka finishisse. Tegemist peaks olema uute rekordnumbritega.
Minu äratus oli juba kell 4.50. 5.00 sain voodist välja.
Kerge hommikusöök ning juba jalutasimegi bussile M15, millega tuli sõita
sadamasse, nimelt antakse NYC maratonile start Staten Islandilt ning Manhattanilt
saab sinna vaid praamiga. Praame oli maratoonaritele broneeritud alates kella
6.00ist iga 15 minuti tagant. Praamile mineku aeg tuli aga valida juba
mitmeid kuid tagasi, praktiliselt kohe peale maratonile registreerumist. Arvestades
kevadisi Bostoni sündmusi ning ka sügisese Berliini maratoni kogemust oli
teada, et meid ootab ees ülirange turvakontroll ning juba praamiterminali jõudes
nägimegi turvamehi koertega, kes innukalt kotte puistasid, ette ruttavalt
võib öelda, et ka enne stardikülla jõudmist, tehti üks korralik lennujaama
turvavärava kontroll kõigile 50 000 jooksjale. Peale 25 minutilist
praamisõitu jõudsime Staten Islandile, kus olid juba ootamas bussid, mis meid edasi stardikülla sõidutasid. Külasid oli põhimõtteliselt kolm: sinine, roheline
ja oranz. Küla tuli valida vastavalt sellele, mis värvi number sulle oli antud,
minu number oli sinine. Igas külas oli kaks suurt telki, palju, palju WCsid
ning UPSi pakiautod, mis jooksja vahetusriided finishisse, mis asus Central
Parkis, viisid. Kuna bussi ja praamisõidud ning turvameetmete läbimine oli läinud
oodatust libedamalt, olime juba kaks tundi enne starti oma külas kohal ning
sisustasime vabaaega lebotades, pirukaid süües ning sooja teed juues.
Kuna ilm oli külmem ja tuulisem, kui me olime osanud oodanud, tuli väga raske südamega
loobuda oma soojendus dressist juba kell 8.10, kuna just siis suleti esimese
laine jooksjate pakiautode uksed ning järgmised 1,5 tundi tuli tegeleda oma keha
soojas hoidmisega. NYC maratoni start antakse 4-s laines, alates kella 9.40 iga
20 minuti tagant ning iga laine koosneb kolmest stardi koridorist, vastavalt
stardi küladele jällegi roheline, sinine ning oranz. Stardi koridoride
koostamine algab aga ammu enne starti. Nii kutsutigi meid juba 8.20 meie
koridori eel kogunemiskohta, mis oli aiaga ümbritsetud ala umbes tuhandele
jooksjale, kus ühes seinas oli jällegi julgelt 50 WCd ning pidevalt räägiti mikrofonis
mitmes eri keeles, et tehke oma häda siin ära, kes peale starti sillale number
ühte teeb diskvalifitseeritakse. Mis te arvate, kas sild oli peale starti pissijaid
täis või mitte? Igal juhul, eel kogunemiskohas saime olla 30 minutit, siis kästi
meil alustada marssi stardi poole. Jõudsime sinna täpselt eliitnaiste stardi pauguks. Mis tähendas seda, et stardijoone taga tuli meil veel nii pool tunnikest
või veidikene isegi rohkem külmetada. Ilm oli endiselt suhteliselt külm ja tuuline.
Väga huvitav oli jälgida erinevaid taktikaid enda soojas hoidmiseks, keegi
vehkis energiliselt, keegi jälle seisis paigal ja lõdises ning otsis oma
sisemist zenni, mõni istus maas asfaldil ning keegi proovis jällegi
meeleheitlikult põit enne starti tühjendada. Ja üks vahtis ringi, mida teised
teevad :D (mina) Igaljuhul mõni hetk peale 9.40 lauldi hümn, siis lendasid
veel viimased üleriided publikusse ning maraton algaski kohe mäkke rühkimisega
pihta.Kuna minu jaoks oli New York maratoni rada võõras, siis ei osanud ma arvata,
et profiil võib nii vaheldusrikas olla, s.t raske. Nii kui mäkke (loe silla
kõrgemaisse punkti) jõudsin, hakkas puhas rõõm, mäest alla jooks. Tempo kiirus
läks iseenesest ülesse. Kahjuks oli see ainult algus ning rajaprofiili suutis mind veel üllatada. Pidevaid üles-alla jooksmisi jagus veel piisavalt. Kui poolmaraton oli
joostud, sain aru, et sellest jooksust ma head aega välja ei pigista. Alandasin tempot ning proovisin jooksu läbi valu lõpuni nautida, kuna haiget olid mulle tegema hakanud põlv ja reied. Mittekorraliku soojenduse, külmetamine ja juba alguses
ennast jooksuriietesse võtmine oli teinud mu jalgadele 1:0. Samuti see üles-alla
jooksime ei ole vist ikka minu jaoks. Proovisin minna jooksu nautima, aga kuna peale starti sai ikka hea aja nimel vuditud, siis sellest midagi head ei tulnud ning pigem maksis see
kõik mulle jooksu ajal kätte ning maratoni viimased 12 kilomeetrit
enam nii nauditavad ei tundunud. Publik samas oli väga võimas. Teeääres oli
rahvast, erinevaid bände ja pillimängijaid jne väga, väga palju. Sellist vaatepilti
nägin ma viimati Chicago maratonil. Rasmus, kes jooksis ka Estonia särgiga kuulis tunnustavaid Estoonia hüüdeid kordades rohkem, kui mõnel Euroopa maratonil. Publik elas jooksjatele maruliselt ning väga valjuhäälselt kaasa. Joogipunkte oli väga
tihti. Kui ma nüüd ei eksi, siis alustati
peale kolmandat miili ning siis iga miili tagant pakuti spordijooki ja vett. Rajast
veel niipalju, et minu jaoks oli üks raskemaid kohti 25 km-l, jooksime jälle
sillale ning mulle tundus et tegemist oli lõputu tõusuga ning et see üles
jooksmine ei lõppegi. Kilomeetriaeg langes ja jõud oli ka juba otsakorral. Sellel kilomeetril jooksis minust mööda üks
vapper pime naine, kellest on pikalt juttu siin: http://www.slate.com/articles/sports/sports_nut/2013/11/runners_with_disabilities_guiding_a_blind_runner_in_the_new_york_city_marathon.html
Samuti läbis New Yorki maratoni Pamela Anderson,
kes lõpetas oma jooksu 5 tunni ja 41 minutiga.
Nii ma siis lonkisin finishini, viimastel kilomeetritel veel
paarist mäest ülesse ja olingi kohal. Medal kaela, fooliumkile ümber, nännikott
kätte ning algaski pikk marss vahetusriiete jagamis autoni. Endal nägu, valutava põlve kiuste, naerul ja olemine õnnelik. Isegi peale finishit kuulsin veel mitu korda,
kui tubli ma ikkagi olen, et selle asjaga hakkama sain :) Kõik kiitjad võhivõõrad ameeriklased.
